On reede hommik, kell on veerand kümme. Esimene koolitund on just lõppenud. Selle asemel, et koridoris ringi tormata, nagu tavaliselt vahetunni ajal kombeks, istuvad kõik lapsed
vaikselt klassis ja joonistavad! Eile õhtul ei läinud keegi 1. – 5. klassi õpilastest peale tundide lõppu koju, sest teist aastat korraldati põnevat üritust, mil nimeks öökool.
Klassi sisenedes näitab Maritta esimesest klassist mulle kohe oma pooleliolevat pilti ja teatab, et see sassis juuste ja kollinäoga naine olevat mina. See ei üllata mind sugugi, sest kui küsin, mis neile eilse öökooli juures kõige rohkem meeldis, siis kostub kui ühest suust: "Tonditubaaa!" Kui uurin, et kas nad kartsid ka, siis teatavad kõik vapralt, et ei kartnud midagi. Kuid siis ikka tunnistab üks ja teine, et alguses oli väike hirm ja mõnel tuleb meelde, et ta tegelikult ikka keeras otsa ringi ega julgenudki tondituppa siseneda. Küsimuse peale, kas pärast öösel kummitas ka, näen veidi pettunud nägusid, sest kummitus oli ju lubanud tulla, aga ei tulnudki… Paljud aga ohkavad kergendatult ja tunnistavad, et neil on tegelikult hea meel, et ta kollitama ei tulnud.
Veel jäi lastele meelde kesköine päkapikudisko, kus käis tõeline möll, tants ja tagaajamine. Neljanda klassi poisid räägivad õhinal numbrimängust, kus nad olevat oma hääle ära karjunud. Võitjavõistkond tunnistab samuti, et see mäng meeldis neile väga ja on näha, et nad on oma võidu üle väga uhked. Üks kolmanda klassi poiss esimesest pingist arutleb endamisi, et oleks pidanud ikka natuke täringu viskamises sohki ka tegema, siis oleks ehk ise võitnud…
Öökooli külastas kirjanik Aidi Vallik, kes rääkis põnevaid ja kaasahaaravaid lugusid oma elust ja raamatute kirjutamisest. Lastele jätsid väga sügava mulje ka Ott Valliku joonistused, mida igaüks ise lähedalt uurida sai. Maanteeamet korraldas helkurtesti, kus räägiti helkuri vajalikkusest ja tehti asjakohaseid katseid. Näidati kui kaugelt on jalakäija autojuhile pimedas nähtav nii helkuriga kui ka ilma helkurita.
Kui küsin, et kas nad täna väsinud ka on, siis kostub kooris: "Jaaaa!" ja samal ajal ka: "Eeiii! - aga haigutavad suud ja vahetunni ajal rahulikult pingis istuvad lapsed räägivad iseenda eest. Sära nende silmis on aga täiesti alles! "Mis kell te siis magama jäite?" Joosep kolmandast klassist teab täpselt, et tema uinus 1 minut enne ühte. Aga Karmel näiteks olevat veel peale sedagi üleval olnud. "Kas järgmisel aastal jälle?" Viienda klassi lapsed muutuvad natuke tõsiseks, sest nemad on järgmisel aastal juba kuuendas ega saa enam öökoolis osaleda. Kris esimesest klassist aga räägib, et järgmisel aastal tema enam tondijutte ei karda ja siis julgeb kindlasti ka tondituppa minna. Kõik ootavad järgmist öökooli väga!
Tahan tänada ettevõtlikke õpetajaid, kes suure organiseerimise töö ära tegid ja kogu ürituse läbi viisid. Sära laste silmis näitab, et see oli väärt ettevõtmine! Suured tänud toredatele kokatädidele, kes kõhutäie eest hoolt kandsid ja Naiskodukaitse liikmetele, kes küpsetasid pannkooke, mis õhtul värskes õhus tõeliselt hästi maitsesid. Tänan Maanteeametit asjaliku helkurtesti läbiviimise eest ning kirjanik Aidi Vallikut ja kunstnik Ott Vallikut meeldejääva esinemise eest. Aitäh ka kõigile osalenud lastele, te olete väga vahvad!
Kait